Nihonto ajalugu ja tänapäev

Antud peatüki juurde kuuluvad illustratsioonid on mõeldud üsna jämedate üldistustena. Jaapani mõõga ajalugu on äärmiselt värvikas ning pea ühegi perioodi kohta ei saa öelda, et tehti vaid sellise kuju ja suurusega mõõkasid. Pigem saab rääkida üldistest trendidest, mille tingisid sündmused ajaloos - tera evolutsiooni kirjeldavad pildid ongi mõeldud antud trendide illustreerimiseks.

Üldiselt jagatakse jaapani mõõgad viide rühma vastavalt ajaperioodidele:

Varajane ajalugu

Jaapani mõõga ajalugu on väga tihedalt seotud jaapani ajalooga ning sündmustega jaapani sõjapidamise ajaloos. Kuna nihonto ajalugu on pea sama pikk kui jaapani kirjapandud ajalugu, siis oleks üsna mõttetu laskuda liigsetesse detailidesse – näiteks Kamakura shogunaadi languse põhjustesse või Sengoku-perioodi aegsetesse tormistesse sündmustesse. Olen küll proovinud esile tuua põhilised sündmused Jaapani ajaloos kuid seda ennekõike lähtudes antud sündmuste mõjust jaapani mõõga arengule. Paraku aga väärib ka see teema pigem mitmesaja leheküljelist raamatut koos kvaliteetsete illustratsioonidega kui siinset tagasihoidlikku kokkuvõtet tuhandeaastasest ajaloost.

Jaapani mõõga varajane ajalugu on täis müüte, oletusi ning teooriaid. Varajasest ajaperioodist on säilinud ülimalt vähe mõõku, ning nende seisukord on enamasti piisavalt nigel, et sellest mingeid järeldusi teha. Kõige varajasemaid mõõkasid kutsutakse chokuto’ks - tegu oli enamasti üheteraliste sirgete mõõkadega. Nende mõõkade ülesehitus oli algselt tõenäoliselt pärit Hiina mõõkadest, mis leidsid oma tee Jaapanisse läbi Korea poolsaare.

Ühe legendi kohaselt mõtles jaapani mõõga välja sepp nimega Amakuni, kes olevat elanud umbes aastal 720. Ennem teda kopeerisid jaapani sepad enamasti Hiina mõõku, kuid Amakuni olevat kasutusele võtnud jaapani mõõgale iseloomuliku kurvatuuriga tera ning sepistusmeetodi. Temale on omistatud ka legendaarse mõõga Kogarasu-maru (Väike Ronk) autorlus. Antud mõõk on küll kaheteraline (õigemini pooleteise teraline, kuna tera tagumine pool on vaid ca kolmandiku ulatuses teritatud), kuid kurvatuuriga, mis meenutab tavapärast jaapani mõõka. Siiski pole Kogarasu-maru päritolu lõpuni päris selge, ning samuti märgitakse ka tera loomisaastaks ajavahemikku 700-900 AD.

Ühe teise teooria kohaselt pärines jaapani mõõga kuju saareriigi põhjapoolsete hõimude emišide sõjavaramust, viimased olla kaarjaid mõõkasid (kenuki-gata tachi) kasutanud enda ratsaväe põhirelvana 9-nda sajandi paiku, kui nad osutasid jaapanlastele ebameeldivalt südikat vastupanu saare vallutamisel. Kuid ka emishi-teooria vastu räägib paar asjaolu. Nimelt oli selleaegse ratsaväe põhirelvaks siiski vibu ning teiseks on hobuse seljas märksa ohutum ning lihtsam kasutada lähirelvana pika varrega naginata’t (mille ajalugu on pea sama pikk kui nihonto oma), kuna mõõgaga vehkides eksisteerib reaalne võimalus, et sõdalane vigastab kogemata iseenda ratsut. Võimalik siiski, et antud teoorias on omajagu tõtt, kuna väidetavalt olid emišid väga osavad ratsanikud ning sõdalased ja täiesti võimalik, et nende sõjaoskused võimaldasid neil käsitseda mõõka ka hobuse seljast. Ratsaväemõõk peab aga olema lõikemõõk, ning seetõttu kaarjas – ühesõnaga ei saa välistada, et jaapanlased võtsid mõõga kaarja kuju üle ratsanikest emišidelt.

Koto

Heiani-perioodi iseloomustas Taira ja Minamoto klannide omavaheline võitlus ülemvõimu pärast Jaapanis, samuti samurai-klassi tekkimine ning võimu siirdumine aristokraatide käest samurai kätte. Sõjapidamine ning lahingud olid sel perioodil keskendunud individuaalvõitlustele ning samurai põhirelvaks oli mõõga asemel vibu. Lühidalt kokku võttes oli sõdalaste ülesandeks lahingus leida endale vääriline vastane (sellele järgnes loomulikult enese tutvustamine, pöördumine jumalate poole, et ka nemad ikka näeksid vägevaid tegusid, mis teoks saavad ja ka kõiksugu muud protokollid), ning viimasega maha pidada vibulaskmise duell, mis mõnevõrra meenutas vastava perioodi Euroopa rüütlite duelle ainult selle vahega, et piike käest hoidvate rüütlite asemel ratsutasid teineteise poole samuraid, kelle käes olid pingule tõmmatud vibud, mis lasti lahti, olles jõudnud teineteisele piisavalt lähedale. Mõõgad olid sealjuures varurelvad juhuks, kui vibul nooled otsa saavad või esmane relv mõnel muul põhjuselt kasutuskõlbmatuks muutub. Hilisest Heiani-perioodist (ca 900 AD) algabki nihonto ajalugu – varasemad mõõgad kuuluvad arheoloogia valdkonda. Seda esimest ajaperioodi kutsutakse Kotoks (vana tera). Koto-perioodi algust arvestatakse ka muuhulgas ülalmainitud Kogarasu-maru nimelisest mõõgast. Koto-perioodi mõõgad on reeglina kõige kõrgema kvaliteediga ja kõige kallihinnalisemad, tegu on artefaktidega, mis lõid jaapani mõõkadele selle müstilise aura, mis nihonto’ga tänase päevani kaasas käib. Koto-periood kestis umbes 10-ndast sajandist kuni Muromachi-perioodi lõpuni ehk umbes 17-nda sajandi alguseni. Kõige vanemad Koto-terad on tihtipeale väga palju kordi üle poleeritud, mistõttu nende hamon (karastuspiir) võib olla üsna väike ning vaevumärgatav – samas on see nii vanade mõõkade puhul aksepteeritav.

Vanemad Koto-mõõgad on reeglina tachi’d, mida kasutati ratsaväerelvadena. Mõõgad olid siis pikad ja sihvakad, sori (kurvatuur) oli suurema osa tera ulatuses väike, muutudes suuremaks ning justkui paindudes käepideme kohal. Antud mõõgad olid käepideme juurest märksa laiemad kui otsa juurest ning kissaki (mõõga tipp) kuju oli reeglina väike, ehk ko-kissaki. Hamon’i muster oli väike, sellist hamon’i kutsutakse ko-midare.

Taira ja Minamoto omavaheline arveteklaarimine lõppes viimaste võimule tulemisega 1185 aastal. Antud periood polnud siiski kõige rahulikumate killast ning nõudlus mõõkade järele oli jätkuvalt suur. Sel perioodil muutusid mõõgad kuju poolest võimsamateks, sori muutus ühtlasemaks ning kissaki pisut suuremaks (chu-kissaki, ehk keskmise suurusega kissaki), samal ajal terad muutusid lühemateks, keskmiseks tera pikkuseks oli ca 79cm. Hamon oli reeglina sirge, ehk sugu-ha või siis keerulisem tuyouji-ha, mis meenutas oma pilvelaadse lainetusega ühe kohaliku puuvilja õielehti.

1232 aastal haaras võimu jaapanis Hojo-klann, kes kehtestas Kamakura-nimelises looduslikult hästi kaitstud kohas shogunaadi. Shogunaat kutsus Kamakurasse palju esmaklassilisi mõõgaseppasid Kyotost ja Okayamast ning Kamakurast sai mõõgatootmise keskus. Mõõgad muutusid paksemateks, tera laius ühtlustus täielikult, kissaki oli reeglina lühike kuid lai, kutsuti seda ikubi-kissaki (metssea kael). Hamon muutus väga keeruliseks ning detailseks, seda kutsuti oobusa-tyouji või jyuuka-tyouji, tegu oli tuyouji-ha edasiarendusega, mis pärines Fukuoka-Ichimonji koolkonnast Bizeni provintsist.

Kui varajane jaapanlaste sõjapidamiseviis põhines üksiklahingutel, siis see kõik muutus Mongolite invasioonidega 1274 ja 1281 aastatel. Mongolite sõjapidamine põhines lahinguüksustel- ja taktikal ning võite ette kujutada omaaegsete samuraide üllatust, kui vaenlane ei teinud nende nimekuulutamist kuulmagi ning lihtsalt hakkas oma vaenlast süstemaatiliselt ja ilma mingi kultuuritundeta hävitama. Jaapanlaste õnneks tuli neile esimesel korral appi vanajumal ise, kes taifuuni abil pühkis Mongolite laevastiku koos abivägedega mere pealt minema ning tõenäoliselt päästis jaapani kultuuri ning andis jaapanlastele teatud enesekindla teadmise, et nende näol on tegemist jumalate poolt välja valitud rahvaga. Teist korda jaapanlased siiski jumalikule päästmisele lootma ei jäänud ning järgmise sissetungi ajaks olid jaapanlased oluliselt uuendanud nii oma lahingutaktikat kui ka varustust, lisaks sellele olid nad loonud ulatusliku kaitsestruktuuri rannajoone kaitsmiseks. Kui varajane Jaapani lahingurüü oli üsna paks ja kohmakas, siis nüüd muudeti seda oluliselt kergemaks, et osutada edukat vastupanu mongolitele, kelle lahingurüü oli samuti kerge – selline rüü võimaldas liikuda ja tegutseda kiirelt pakkudes samal ajal piisavalt kaitset. Mõõga hamon muutus lihtsamaks (kuna keeruline hamon muutis mõõga vähem vastupidavaks) ja kitsamaks (põhiliste mustritena domineerisid sugu-ha’l baseeruv sugu-tyouji ja laineline kataochi-gunome) ning tera õhukesemaks – et oleks kergem lõigata läbi monglite kergest lahingurüüst. Kissaki muutus pikemaks ja teravamaks, see kasvatas oluliselt mõõga torkevõimet.

Justnimelt selle perioodi mõõgad on erakordselt teravad, Kamakura lõpuperioodi mõõkasid peetakse ka ühtedeks kõige hinnalisemateks. Paljuski on see tingitud selleaegsete mõõgaseppade legendaarsetest võimetest, mis olid saavutanud oma haripunkti ning mis Sengoku-perioodi tulekuga unustuste hõlma vajusid ja mille taset pole väidetavalt tänase päevani suudetud enam saavutada.

Kamakura shogunaat langes 1333 aastal ning lühikeseks ajaks haarasid võimu taas aristokraadid. Seda perioodi nimetatakse Nanbokucho- ehk Põhja- ja Lõunadünastiate perioodiks. Sõjapidamise meetod muutus üksustevaheliseks lahinguks, sealjuures üksus oli üles ehitatud nii, et hobusel ratsutavat samuraid ümbritsesid jalgsisõdurid, kes kandsid ka ratsumehe mõõka. Mõõkade pikkus kasvas keskmiselt kuni 85cm-ni, kuid tehti isegi meetripikkuseid ja ka pikemaid mõõkasid. Selliseid suuri mõõkasid kutsuti nodachi’ks ja neid kasutati koos lühema uchigatana’ga. Kissaki muutus suureks (o-kissaki) ning sori üsna väikeseks. Kuna aga ratsumehe mõõk muutus kasutuks, kui selle kandja eemale peletati või ära tapeti, siis kadusid ka ülipikad mõõgad üsna pea lahinguväljalt. Sel perioodil tehti ka ülipikkasid nodachi’sid, mida kanti selja peale kinnitatult, kuid selline kandmismeetod ning ka ülipikk tera ei olnud kuigi praktilised ja ka need surid üsna pea välja. Ülipikad nodachi’d olid tihtipeale ka tseremoniaalrelvad, mis annetati templitele ja mida lahingus ei kasutatudki.

Muromachi-perioodi alguses, 14-sajandi lõpus, jõudis lõpuks kätte katana ajajärk. See oli tingitud sõjapidamise viisi muutumisest jalaväekeskseks. Kuju poolest meenutasid selle perioodi mõõgad varajase Kamakura-perioodi mõõku – mihaba oli kitsas ja kissaki väike, sori keskus liikus aga Kamakura-aegsete mõõkade omast ettepoole, monouchi suurem kurvatuur iseloomustab selle perioodi terasid. Sel perioodil valmistati veel nii tachi’sid kui ka katana’sid (samuti lühendati vanu tachi’sid), seetõttu on nende kahe vahet veel raske teha. Tachi ja katana põhiliseks kindlaks erinevuseks on mei ehk signatuuri asukoht. Reeglina on küll tachi’d ka suuremad kui katana’d, kuid antud üleminekuperioodi mõõkade puhul pole neid kahte suuruse poolest võimalik eristada. Põhiline väline erinevus kahe mõõgatüübi vahel seisneb nende kandmisviisis - tachi’t kanti tera allapoole suunatult, katana tera oli üles suunatud. Kuna signatuur oli mõlemil puhul suunaga kehast väljapoole, siis on ka signatuuri asukoht ainsaks kindlaks võimaluseks tüübi määratlemisel. Alates kodusõja-perioodi ehk Sengoku-jidai algusest hakati põhiliselt valmistama katana’sid. Sengoku-perioodil muutus tähtsaks võimalus haarata mõõka ühe käega ning samas vaenlane maha lõigata. Seetõttu muutusid mõõga märksa lühemaks, keskmine pikkus oli ca 65cm. Tehti ka alla 60cm pikkuseid mõõkasid, mida hoolimata nende lühidusest kasutati siiski kui katana’t ja mitte kui wakizashi’t. Selliseid lühikesi ühekäemõõkasid kutsuti katate-uchi. Antud mõõkade puhul oli tera laius sama nii nakago kui kissaki juures, mis tähendab et mõõk ei kitsenenud tipus. Roots muutus lühikeseks, et mõõka oleks parem ühe käega hoida. Sengoku-perioodiga jõudis kätte nihonto kuldaja lõpp – aktiivne sõjategevus tekitas vajaduse relvade masstootmise järele, seetõttu terade tootmiskvaliteet langes, samuti hakati kasutama lihtsamaid materjale. Kuna oli vajadus suurtes kogustes praktiliste terade järele, siis järgneva saja aasta jooksul kasutati kõige kergemaid valmistusmeetodeid ning kunagiste seppade oskused vajusid unustuste hõlma. Antud tõik lisab omajagu müstilisust nihonto’le, kuna tänapäeval tuntud tera valmistusmeetod ning materjalid on juba pärit Edo-perioodist ning tänase päevani pole enam suudetud saavutada parimate Koto-seppade taset. Koto-perioodil andsid sepad oma meetodeid edasi oma õpilastele individuaalselt, igal meistril oli oma valmistusmeetod.

Gokaden
Kui rääkida Koto-perioodist, siis ei saa mööda minna viiest suurest sepistuskoolkonnast, ehk gokaden’ist. Koolkonnad olid klassifitseeritud vastavalt mõõgavalmistusmeetodile ning koolkonna asukohale. Igal koolkonnal oli oma sepistusviis ning seda anti edasi põlvest-põlve, meistrilt õpilasele. Koto-perioodi mõõkade puhul on paremini eristatavad erinevad koolkonnad kui individuaalsed sepad (mõne erakordse erandiga, nagu Muramasa ja Masamune). Viis suurt kooli olid: Yamashiro (Kyoto), Yamato (Nara), Bizen (Okayama), Sousyuu (Kanagawa) ja Mino (Gifu). Koolkonna nimi oli lihtsalt võttes kohanimi, kust antud koolkond pärit oli. Sulgudes koolinime taga on tänapäeva piirkondade nimetused. Koolkonda nimetades lisati kohanimele veel lõpp –den, mis tähendab meetodit. Näiteks Yamashiro-den’iks kutsuti Yamashiro koolkonda. Iga koolkond kasutas ka kohalikku materjali, mis piirkonniti oli üsna erinev, seetõttu on terad eristatavad ka materjali poolest, lisaks valmistusmeetodile. Igal koolkonnal olid ka harukoolid ning oma õitsenguperiood.

Shinto

Nagu eelnevalt mainisin, tõmbas sajaviiekümne aastane kodusõjaperiood nihonto hiilgeajale kriipsu peale. Nõudlus mõõkade järele kasvas järsult, seetõttu olid sepad sunnitud traditsioonilised aeganõudvad meetodid aknast välja viskama ja välja töötama uued kiired meetodid ning kasutama mõõga tegemiseks kõiksugu erinevaid algmaterjale (nt raudnaelu, mida tänapäevalgi osad sepad veel tamahagane valmistamiseks kasutavad). Sõjaperioodil mõõkade kvaliteet langes järsult ning vastavalt nõudlusele tekkis ka mõõkasid palju. Selliseid massiliselt valmistatud mõõkasid kutsutakse kazu-uchi. Seetõttu on Sengoku-perioodi mõõgad tihtipeale üsna madalas hinnas võrreldes varasemaga. Üldiselt arvestatakse Shinto (uus tera) algust justnimelt Sengoku lõpuperioodist, u 1596 aastast. Shinto-seppadel polnud enam kombeks õppida ainult ühe meistri käest, nad õppisid ka teiste kolleegide käest ning samuti katsetasid ise. Koto-terade jihada kujutas endast kohaliku tooraine mõju terale – igal erineval den’il oli oma kohalik tooraine, mida kasutati tamahagane tegemiseks, selle tooraine spetsiifika ilmnes valmis tera jihada’s. Kuna Shinto-perioodil hakati tamahagane’t massiliselt tootma, siis muutus ka algmaterjal kõikjal ühesuguseks ja jihada muutus ning hakkas harvemini esinema. Üheks kergeks viisiks, kuidas Koto-tera eristada Shinto-terast on boshi, ehk mõõgaots. Koto-terade puhul oli reegliks, et kui hamon on midare-ba (ebaregulaarne), siis ka boshi on midare-ba. Shinto ajal aga esines tihtipeale, et hamon oli küll midare-ba, kuid boshi oli sugu-ha (sirge) või vastupidi.

Edo-perioodi algust kutsutakse Keigen’iks (Keityou ja Genna) ning selle perioodi mõõkasid keigen-shinto’ks. Sel perioodil lühendati paljusid Nanbokucho-aegseid tachi’sid umbes 70cm pikkusteks, et neid saaks katana’na vööl kanda. Samuti loodi palju uusi mõõku, mis oma kujult meenutasid Nanbokucho-aegseid terasid. See tähendas, et mihaba oli kissaki ja nakago lähedal ühesuurune, erinevus oli vaid kasane’s (tera paksus). Kui Põhja- ja Lõunadünastiate aegsed mõõgad olid üsna õhukesed, siis keigen-shinto terad olid paksud. Hamon oli peamiselt notare. Sepad hakkasid terasid signeerima zuryo-mei’ga (shogunaadi poolt antud tiitlige). Samuti on sellele perioodile iseloomulik, et tamahagane kõrval kasutati ka võõramaist, peamiselt Euroopast pärit toorainet, mida kutsutakse nanban-tetsu’ks. Kuigi antud teema tekitab tänase päevani tuliseid diskussioone, ei ole nihonto valmistamiseks tõenäoliselt olemas paremat toorainet kui tamahagane. Antud teemast aga pikemalt pisut hiljem.

Järgmist perioodi, mis kestis umbes 17-sajandi lõpuni, kutsutakse kanbun-shinto-perioodiks. Sel perioodil lakkas pidev sõjategevus (punkti kodusõja-perioodile pani Osaka kindluse vallutamine 1615 aastal Tokugawa vägede poolt), mistõttu paljud daimyo’d jäid ilma oma valdustest ning nende vasallid jäid ilma oma tööandjatest, muutudes töötuteks samuraideks, kes kassivahede tõttu ei tohtinud hakata talumeesteks või kaupemeesteks, ning kes tööandja puudumise tõttu pidid elama vaesuses. Neid kutsuti ronin’iks ehk lainemeesteks. Enese võitlusoskuse tõestamine oli ronin’i jaoks parimaks võimaluseks saada endale uus töökoht, seetõttu hakkasid ka levima kõiksugu mõõgavõitlusstiilid ning koolkonnad (ehk kenjutsu ryu’d). Selle perioodi mõõkadel on äärmiselt väike sori, selle põhjuseks arvatakse olevat, et harjutamiseks kasutatavad puumõõgad olid sirged ning seetõttu soovisid samuraid ka sirgeid mõõkasid. 1683 andis Tokugawa shogunaat välja määruse, mille kohaselt mõõgad ei tohtinud olla pikemad kui 70 cm. Mõõgavalmistamise keskusteks olid Osaka ja Edo. Viimases valmistati põhiliselt funktsionaalseid laia hamon’iga terasid, sealjuures monouchi kohal oli hamon tavaliselt kitsam (et muuta mõõk vastupidavamaks murdumisele). Paljud mõõgad graveeriti saidan-mei’ga, mis tähendab, et graveeritud oli mõõga teravusproov ning proovija (teravust prooviti loomulikult surnud inimkehade peal, aga ka surmamõistetud kurjategijate peal). Osakas valmistati põhiliselt wakizashi’sid, millel olid yakidashi (hamon, mis algas otse lõiketera alguses) ja touran-ba hamon.

17-sajandi lõpul pidi funktsionalism taanduma toretseva kultuursuse ees. Antud perioodi mõõku kutsutakse genroku-shinto. Tähtsatele ametikohtadele eelistati majandusliku mõtlemisega samuraisid ja mitte mõõgavõitlejaid. Riigis vohas korruptsioon ja intriigid. Hoolimata shogunaadi jõupingutustest hakkas mõõgavalmistuskunst taas kord alla käima. Nõudlus mõõkade järele langes ning selle aja sepad olid sunnitud tegema kõiksugu vigureid, et nende mõõku ostetaks. Näiteks muutus hamon joonistuse kujuliseks, sinna sõna otseses mõttes joonistati sisse krüsanteeme ning muid kujundeid. Loomulikult polnud sellised terad kuigi funktsionaalsed, kuid samas puudus ka otsene vajadus funktsionaalse tera järele, mõõgad olid muutunud samuraide eheteks. Antud perioodi peetakse ka tihtipeale nihonto dekadentsiks. Kuju poolest olid shinto viimase perioodi terad suurema kurvatuuriga ning tera laius kissaki juures oli väiksem kui nakago juures.

Shinshinto

Tavaliselt arvestatakse Shinshinto-perioodi alguseks 1764 aastat. Antud perioodi iseloomustab seppade soov saavutada Koto-aegsete seppade taset ning teha järgi viimaste meistriteoseid. Shinshinto kuldaeg langes 18-sajandi 80-ndate aastate lõppu. 1783 aastal tabas Jaapanit suur ikaldus ning näljahäda, pisut hiljem ilmusid Jaapani piiri taha Venemaa, Ameerika ja Euroopa laevad ning üsna ärevaks muutunud olukorra tõttu kasvas ka nõudlus mõõkade järele. Shinshinto’t iseloomustab koto’ga sarnane suhtumine hamon’i – kui tera peal hamon lainetas, siis tegi ta seda ka boshi’l. Koto’st eristab aga shinshinto’d selge jihada puudumine ning läikiv, peaaegu peeglilaadne ji. Shinshinto-aegsed sepad mõistsid, et jihada ei ilmu, kui kasutada materjaliks lihtsalt tamahagane’t, seetõttu nad katsetasid materjalidega üsna palju, lisades toorainesse näiteks vanu naelu, et reguleerida toorme süsinikusisaldust. Sellist regulatsiooni kutsutakse oroshigane’ks. Reeglina peetakse shinshinto alusepanijaks seppa nimega Suishinshi Masahide, kes ülistas oma kirjutistes koto-seppade meetodeid.

Shinshinto hilisemas ajajärgus, mida arvestatakse umbes 1830-aastast, tehti pikkasid laia mihaba’ga mõõkasid. Mõõgad meenutasid Põhja- ja Lõunadünastiate-aegseid tachi’sid oma suure kissaki ja võimsa kuju poolest, sepad jätkuvalt proovisid taasluua Koto-perioodi seppade meistriteoseid. Tehti ka pisut eksootilisemaid mõõkasid, teada on mõned taasloodud kogarasu-tüüpi mõõgad.

Gendaito

Kaasaegne ajaperiood on jaotatud II maailmasõja eelseks, -aegseks ja –järgseks (et hoida asi lihtsana ja mitte laskuda kõikvõimalike muude olemasolevate –to’de käsitlemisse). Reeglina siis kutsutakse Meiji restauratsiooni-järgseid mõõkasid gendaito, II maailmasõja aegseid shingunto või showato ja mõõkasid, mis on valmistatud peale II maailmasõjajärgsete piirangute lõppemist, kaasaarvatud tänapäeval valmistatud mõõkasid, shinsakuto.

1868 aastal leidis aset Meiji restauratsioon, mis tähendas, et võim liikus Tokugawa-shogunaadi käest imperaator Meiji kätte. Tegelikkuses oli see asi küll pisut keerulisem (võim liikus siiski ühe grupeeringu käest teise kätte, shogunaadilt oligarhidele ja mitte otseselt shogunaadilt imperaatorile), kuid antud sündmus tähistab Jaapanis uue ajajärgu algust. Vähem kui kümme aastat pärast restauratsiooni, 1876 aastal anti välja Hito-rei edikt, mille kohaselt saadeti laiali samurai-klass ning keelati avalik mõõkade vööl kandmine. Sellega sai alguse mõõgaperiood, mida kutsutakse gendaito (kaasaegne mõõk), ning mis on pea sama värvikas kui kogu senine nihonto ajalugu kokku. Hito-rei edikt tegi töötuks terve hulga mõõgameistreid ning taas kord ähvardas mõõgavalmistuskunsti väljasuremine. Gendaito algusaastatel oli nõudlus mõõkade järele äärmiselt madal, ning sepad tegid põhiliselt koto-koopiaid, sarnaselt shinshinto seppadele, põhilisteks ostjateks olid kollektsionäärid. Samal ajal tootis sõjavägi üsna suurel hulgal madalakvaliteedilisi masinatel valmistatud mõõkasid, kuna armeeohvitseride vormi üheks osaks oli ka mõõk. Sel ajal valmistati ka üsna kummalise välimusega saableid, mida kutsuti kyu-gunto’ks ja mida põhiliselt kasutati Jaapani-Vene sõja ajal 1904-1905. Siinkohal tasub mainimist, et mõõga hankimine ei olnud armee ülesanne, vaid ohvitseride endi teha. Mis tähendab, et paljud samurai-perekondadest pärit ohvitserid võtsid oma mõõkadeks aastasadu perekonnas olnud terad ning andsid neile kaasaegse välimuse pannes need vastavasse koshirae’sse. Kuigi gunto tähendab otsetõlkes sõjaväemõõka, tähistatakse antud terminiga ennekõike koshirae’t ja mitte tera ja seetõttu on II maailmasõja-aegsed shin-gunto’d kollektsionääridele kui aardelaekad, mille sisu on küll reeglina üsna väärtusetu, kuid hea õnne korral võib gunto-varustusega mõõgast leida hea shinshinto- või veelgi harvemini isegi kõrgekvaliteedilise koto-tera. Tavaliselt on aga gunto’d üsna madalakvaliteedilised mõõgad (tihtipeale isegi väga madalakvaliteedilised), mille tera ei ole traditsiooniliselt valmistatud. II maailmasõja-aegsed mõõgad on ka kaasaegsete petiste leivanumbriks, kuna odava Hiina võltsingu saab üsna kerge vaevaga maha müüa, kui öelda, et tegu on II maailmasõja aegse mõõgaga, mille väärtus ei olegi kuigi kõrge. Asja muudab veelgi keerulisemaks asjaolu, et antud perioodil tootis Jaapan üsna palju mõõku enda okupeeritud territooriumidel Hiinas ja Indoneesias, ning ka need mõõgad olid äärmiselt madala kvaliteediga. Hoolimata kõikuva kvaliteediga teradest, oli shin-gunto’del üsna standardiseeritud varustus - see on ka üks kindlamaid ja lihtsamaid viise kuidas eristada ehtsat II maailmasõja aegset mõõka kaasaegsest võltsingust. Madalakvaliteedilised gunto’d jagunevad omakorda kikai gunto’ks (täielikult masinatel valmistatud), hantanto gunto’ks (pooleldi käsitöö) ja mantetsu gunto’ks (Mandžuuria terasest mõõgad)

1912 aastal tuli võimule imperaator Taisho, kes oli küllaltki nõrk riigimees. Võim liikus oligarhide käest parlamendi ja demokraatlikult valitud parteide kätte. Selline asjade käik aga tähendab ajaloolisest (ning mitte ainult) seisukohast tihtipeale ainult pahandust, ning selles osas ei olnud Jaapan mingi erand. Peale I maailmasõja lõppu, kus Jaapan sõdis küll Liitlaste poolel, pidi Jaapan taluma üksjagu poliitilist rassilist alandamist USA, Suurbritannia ja Austraalia poolt - näiteks keeldusid viimased Rahvasteliiga põhikirja lisamast rassilise võrdsuse klauslit, samuti keelustas Ameerika 1924 aastal igasuguse immigratsiooni Jaapanist. Olukorda ei muutnud lihtsamaks ka Kanto maavärin 1923 aastal ning 1929 aasta ülemaailmne majandusdepressioon. See kõik lõi soodsad tingimused militarismi tekkeks ja kolmekümnendate aastate alguspooleks oligi kogu võim militaristide käes. Kahekümnendatel aastatel muutusid mõõgad jälle nõutuks ning valmistati üksjagu küllaltki kvaliteetseid terasid traditsioonilistel meetoditel – põhiliselt neid mõõkasid kutsutaksegi gendaito’ks. Nõudlus mõõkade järele aga kasvas ja muutus suuremaks kui oskuslike seppade võime seda nõudlust rahuldada ning kiiruga palgatud ja väljaõpetatud mõõgaseppade tööoskused olid kõike muud kui eeskujulikud. Seetõttu sai kõvasti kannatada mõõkade kvaliteet ja kuna neid madalakvaliteedilisi mõõkasid on Showa-perioodil enamuses, siis on selle aja terad ka üsna madalalt hinnatud. Madalakvaliteedilisi sõjaväeterasid kutsutakse showato’ks. Siiski tasub märkimist, et kuigi Showa-terad on tihtipeale madala kvaliteediga, pidid nad siiski olema ametlikult aksepteeritud kui kõlblikud lahingutegevuseks. Suuremal osal showato’del on nakago peal markeeringud, kus on ära märgitud valmistamiskoht ning tihtipeale ka kanji, mis luges sho (Showa’st). Showa tuleb imperaatori Showa Tenno Hirohito (eluaastad 1901-1989) nimest, kes tuli võimule 1926 aastal ning kes hoolimata reaalse võimu loovutamisest 1946 aastal istus troonil kuni 1989-nda aastani. Madalakvaliteedilist showato’d eristab traditsioonilisest terast veel õlikarastus. Nimelt kui traditsioonilisel teral saadakse karastuspiir mõõka vees karastades, siis showato’de puhul kasutati tihtipeale õlikarastust. Õlikarastuse puhul on kõiksugu defektide tekkimise oht märksa väiksem, kuid tegelikult pole siiski tegu ehtsa karastusega ning tegu on dekoratiivse hamon’iga, mis ei muuda lõiketera tugevamaks. Showato’sid ei peeta reeglina ehtsateks nihonto’deks ning tavaliselt pakuvad sellised terad huvi vaid sõjaajaloo huvilistele ja mitte mõõgakollektsionääridele.

Shinsakuto

II maailmasõda lõppes teatavasti Jaapani jaoks kaotusega ja okupatsioonivägede tulekuga sai otsa ka Showa-periood ning mitmeks aastaks keelustati mõõkade tootmine Jaapanis. Paljud ohvitserimõõgad sulatati metallisulatusahjudes okupatsioonivägede poolt, nendes ahjudes leidsid oma otsad nii paljud madakvaliteediliset showato’d, kui ka kindlasti mitmed hindamatud antiikterad. Mõõgavalmistuskeeld lõppes aga 1949 aastal. Keelu lõppemine oli seotud Ise Suure Templi tseremooniaga, mida oli viimased tuhat aastat peetud iga 25 aasta järel. Selle tseremoonia tarbeks pidid valitud sepad valmistama umbes 60 mõõka ning seetõttu oli vajalik kunagiste tippseppade tööle ennistamine. Mõõgad, mida valmistati, olid arhailised sirge teraga Kiriha-zukuri chokuto’d ja mitte kaarja kujuga shinogi-zukuri’d. Valitud mõõgaseppade seas olid järgmised meistrid: Takahashi Sadatsugu, Miyari Akihira (need kaks tunnustati hiljem tiitliga Elav Rahvuslik Aare ehk Ningen-Kokuho) Miyaguchi Toshihiro, Ishi Akifusa, Nigara Kunitoshi, Endo Mitsuiki ja Sakai Shigemasa. 1953 võeti vastu ka seadus, mis lubas taas hakata mõõku valmistama ja 1960 aastal pandi alus NBTHK’le, ehk Jaapani Kunstmõõga Säilitamise Ühingule (Nihon Bijutsu Token Hozon Kyokai). Tänapäeval täidab NBTHK üsna tähtsaid ülesandeid, näiteks tamahagane-valmistamiseks kasutatavate tatara-ahjude opereerimine ja iga-aastaste mõõgavalmistusvõistluste pidamine (lisaks teravalmistajatele võistlevad omavahel ka poleerijad, tupetegijad ja metalldekoratsioonide valmistajad), nende alluvusse kuulub Jaapani Mõõga Muuseum Tokyos. Võistlustel osaledes pannakse kõik mõõgad paremusjärjestusse ning mõõgaseppadele, kes valmistavad stabiilselt tippkvaliteediga mõõkasid, antakse Mukansa-auaste. Mukansa’st veelgi kõrgem on juba ülalmainitud Ningen-Kokuho.

Kaasaegse shinsakuto valmistamine on äärmiselt reglementeeritud tegevus. Mõõgasepad peavad olema valitsuse poolt litsenseeritud ning nad tohivad valmistada vaid kaks mõõka kuus. Väidetavalt tuli see arv Akihira Miyari-nimelise mõõgasepa töö jälgimisest. Tegu oli aeglase ja metoodilise sepaga, kes jõudis kuu aja jooksul valmistada vaid kaks head mõõka. Paljud kaasaegsed sepad on arvamusel, et tänapäeva sepad on võimelised valmistama märksa rohkem kvaliteetseid mõõkasid kuu jooksul. Selle reegli eesmärgiks on loomulikult soov takistada madalakvaliteetsete mõõkade valmistamist. Litsenseeritud mõõgasepaks on võimalik saada läbides vähemalt viieaastase õpipoisiperioodi mõne litsenseeritud sepa käe all. Samuti peavad kõik valmistatud mõõgad olema registreeritud riiklikus Kultuuriametis.

Toodanguterad
Kuna shinsakuto’de valmistamine on äärmiselt piiratud, kuid nõudlus terade järele siiski üsna kõrge, siis on olemas terve rida tootjaid, kes tegelevad “mitteametlike” mõõkade valmistamisega. Reeglina on tegu teradega, mis ei ole otsast lõpuni traditsiooniliselt valmistatud ning mille kunstiline väärtus ei ole kindlasti sama, mis shinsakuto’l, kuid mis on reeglina valmistatud praktilistel kaalutlustel ning mõeldud kasutamiseks näiteks iaido harjutamisel või lõikeharjutuse, ehk tameshigiri sooritamiseks. Loomulikult on ka shinsakuto’d teravad ning lahinguvalmis, kuid ilusa ja kõrgekvaliteedilise tera kasutamist nt tameshigiri’s ehk lõikamiskatses peetakse üsna taunitavaks, kuna ebakorrektne tehnika võib kriimustada või isegi rikkuda tera. Pealegi on shinsakuto’de hinnad suurusjärk kõrgemad kui toodanguterade omad, ulatudes kohati isegi koto-tasemele (paar-kolmkümmend tuhat dollarit ainuüksi tera eest pole sugugi haruldane), lisaks sellele kaasneb shinsakuto’ga reeglina ka kuni viieaastane ooteaeg. Tehases toodetud tera saab aga kätte märksa kiiremini ning kõvasti odavamalt (kõige odavamad Paul Chen’i mõõgad on suurusjärgus paar-kolmsada dollarit). Loomulikult on kõikuv ka nende terade kvaliteet, kuna neid valmistatakse nii tehastes kui ka käsitsi algajate ning ka kogenumate seppade poolt, kõikuv on ka kasutatavate materjalide kvaliteet. Lõikemõõgal tihtipeale puuduvad sellised kunstimõõga puhul hinnatud omadused nagu hamon, jihada ja nie. Erinevalt antiikmõõgast või shinsakuto’st hinnatakse selliseid mõõkasid vaid praktilisest seisukohast – esmakohal on vastupidavus, ergonoomika, ning kokkusobivus kasutajaga. Kui traditsioonilist tera hinnatakse käsitöökunstiliste kriteeriumide kohaselt, siis toodangutera hinnatakse kui funktsionaalset relva.

Siinkohal tasub mainimist, et ka selliste terade seas leidub tõelisi pärleid. Näiteks on meistersepp Howard Clarki poolt valmistatud L6-tüüpi mõõgad väidetavalt ühed vastupidavaimad ja suurima lõikevõimega terad, mis kunagi valmistatud. Tegu pole traditsioonilisel viisil valmistatud mõõkadega. Clark kasutab oma mõõkade valmistamiseks kõrgtehnoloogilist, ülimalt puhast ning tugevat terast, mis väidetavalt ületab oma puhtuse poolest kõiki traditsioonilisel meetodil valmistatud terasid. Ka hinna poolest kuuluvad L6-terad pigem nihonto kui tavaliste toodanguterade klassi. Siiski on ka nende terade ülimuslikkus pigem arvamus kui tõestatud fakt. Clarki terad läbivad küll hirmuäratavaid lõiketeste enne müüki saatmist, kuid kallihinnaliste koto-teradega pole neid puhtpraktilistel kaalutlustel võimalik võrrelda - ei ole just kuigi palju inimesi, kes kasutaksit koto-tera tameshigiri jaoks, rääkimata siis ekstreemsetest lõiketestidest. Samas kasutavad paljud nihonto-sepad samuti oma terade katsetamiseks ekstreemseid lõiketeste, mis tõstaksid igal mõõgaaustajal kuklakarvad püsti (kas siis hirmust või erutusest). Lõplik tõde võib siinkohal olla tähtsusetu.