Mõtteid majandusteooriast
ehk
valts õppimas majanduse eksamiks...

Praegune turumajanduslik kapitalism ei ole ühiskondlikult just kuigi efektiivne ning õiglane süsteem. Sellise süsteemi puhul on olemas liiga suured eeldused ühiskonna kihistumiseks, ning mida rohkem kihistunud ühiskond on, seda suuremad on ühiskonna sisepinged. Lühikeses plaanis võib see tunduda küll „valitseva klassi“ või eliidi jaoks küll üsna sobilikuna, kuna valdavas enamuses riikidest puuduvad piirangud eliidi lõputuks rikastumiseks „alama klassi“ arvelt. Kuna ka demokraatlikes riikides on siiski enamaltjaolt eliit see, kes ikkagi reaalselt riiki juhib (autoriteedi üheks eelduseks on ju elitaarsus), siis pole sellel eliidil ka otsest motivatsiooni antud süsteemi kapitaalselt muuta. Kui Marxil selles osas õigus ei olnud, et tulevikus asendub maailm sellisega, kus kõik on ühisvara (ulmekirjanduses on Banks oma Kultuuri-romaanides taolist ühiskonda üsna hästi kirjeldanud – siiski paraku on vähemalt veel lähiperspektiivis tegu vaid ulmega), siis usun et tal oli õigus selles osas, mis puudutas klassidevahelise pinge muutumist väljakannatamatult suureks ning selle pinge väljendumist paremal juhul rahutuste, halvemal juhul revolutsiooni näol. Minevikus on olnud küllaga taolisi revolutsioone, kuid need on kõik olnud kommunistlikud – kommunism või täielik sotsialism on aga majanduse ning inimloomuse olemuse (ehk siis resursside lõplikkuse ning vajaduste lõpmatuse) tõttu antud hetkel võimatud. Antud revolutsioonide pikas plaanis ebaõnnestumine on niisiis tulenenud mitte sellest, et kapitalistlik turumajandus ongi nüüd ainuõige, vaid pigem selletõttu, et asendussüsteemid on olnud kehvad. Klassidevahelised pinged siiski on olemas ning kasvavad. Selles võime me kõik veenduda kui vaatame uudiseid, kus näitab maailmapanga või G7-me ja teiste sarnaste majandushiidude tegutsemisi ning kokkusaamisi, mis käivad juba viimased tükk aega vältimatult käsikäes üsna massiliste meeleavaldustega. Need meeleavaldused näitavad, et miski on mäda siin Taani riigis, nagu klassikalisest kirjandusest võib lugeda.

Mis siis võiks olla lahenduseks? Rootsi kapitalistlik sotsialism ning Keskerakonna igipõline unistus astmelise tulumaksuga ei ole just kõige parem lahendus, kuna loob motivatsiooni tulude varjamiseks ning pärsib progressiivsust. Vähe sellest, et taoline süsteem ei õhuta eliiti progressiivsusele, taoline süsteem soosib ka prolede paigalpüsivust – milleks teenida rohkem? Ühesõnaga on antud süsteem paigalpüsivust soosiv, stagnantne. Vaja oleks anda töölistele motivatsiooni teha paremat tööd ning luua paremaid tulemusi samal ajal ühtlustades vahesid eliidi ning prolede vahel jättes alles eliidile võimaluse jääda eliidiks. Kas see oleks võimalik? Üks mõte mul tuli – loomulikult on tegu ainult uitmõttega, ning sellel on kahtlemata terve suur rida puuduseid. Kuid siiski vastaks see ülevalkirjeldatud kolmele nõudmisele. Nimelt oleks vaja eraettevõtetele sisse viia _kohustus_ prolede kaasamiseks ettevõtte omanike ringi. Ühesõnaga nõue, mille kohaselt _kõik_ ettevõtte töötajad oleksid ka selle ettevõtte omanikud ning aktsionärid. Tuleks luua ettevõtte aktsiate piirmäär, mis kuulub jagamisele ettevõtte töötajate vahel. Näiteks peaks iga firma vähemalt 20% oma aktsiatest jagama ära kõikide töötajate vahel. Nii jääks otsustusõigus firmas ikkagi juhtkonna kätte, samuti voolaks suurem osa rahast ikkagi nende kätte, kuid samal ajal lastaks ka töölised pirukale ligi. See motiveeriks töölisi tegema paremat ning kvaliteetsemat tööd, kuna sellega saaks reaalsuseks praeguste suurettevõtete personalipoliitikaüsna jõuetu ning raskestiusutav loosung „Mida paremini läheb firmal, seda paremini läheb sinul“. Kui töölised teaksid, et firma majanduslik heaolu käib käsikäes nende enda majandusliku heaoluga (samal ajal majanduslik kindlustatus püsiva palga näol oleks niikuinii olemas), siis oleks neil tõepoolest põhjust ka tegutseda vastavalt. Loomulikult kaasneks sellises süsteemiga rida keerulisi probleeme. Näiteks mida teha nende inimestega, kes töölt ära lähevad – ilmselt peaksid nad oma aktsiapaki loovutama (tegu oleks siis „ujuvate“ aktsiatega). Märksa keerulisem on aga küsimus selles osas, et mida teha siis, kui firma suureneb ning võtab juurde uusi töötajaid? Olemasolevate aktsiate väärtuse langetamine oleks ebaõiglane olemasolevate töötajate suhtes, ning seega langetaks oluliselt töömoraali ning töökoha väärtust. Juhid aga kindlasti ei taha oma aktsiapakist tükki ära anda – pigem juba jätta firma suurendamata. Ühesõnaga ei ole selline süsteem toorel kujul samuti kuigi progressiivne, kuna ei motiveeri firmat suurenema. Üheks lahenduseks oleks „astmeline“ suurenemine. Ühesõnaga firma suurenemine tähendaks tütarfirma loomist emafirma külje alla. Sedasi oleks võimalik säilitada olemasolevate töötajate aktsiapaki väärtus koos eliidi aktsiapakiga kuid samas ka suureneda suurendades eliidi aktsiate kogupakki ning pakkudes uutele töölistele enam-vähem võrdseid võimalusi võrreldes vanadega. Kahtlemata on siin veel terve rida probleeme, mis kindlasti muudavad sellise süsteemi rakendamise äärmiselt raskeks – lõppude lõpuks on ju tegu minu kui üsna majanduskauge inimese pooletunnise teooriaga. Aga samas fakt on see, et klassidevaheline lõhe suureneb kogu aeg ning lõpuks võib see lõhe muutuda fataalseks praegusele turumajanduslikule kapitalismile. Teades kui verejanuline ning rumal liik inimene on, võib üsna julgelt väita, et hästi kogu see asi ei lõpe. Kui süsteemis muutusi ei tehta, siis jääb ühiskonnale varem või hiljem (annaks jumal, et hiljem!) vaid kaks valikut – kas verine revolutsioon või eliidi täielik tehnoloogiline kontroll prolede üle. Viimane variant aga tähendaks demokraatia lõppu. Tuleb vaid jääda lootma, et muudatused süsteemis toimuvad orgaaniliselt, sest ajalugu on näidanud, et vaid orgaanilised muudatused on need, mis ühiskonnas püsima jäävad. Revolutsioonid on indikaatorid, mis näitavad, et käesolev süsteem on mäda, kuid reeglina ei ole ka revolutsioonilised süsteemid kuigi püsivad.

Vaba maailma ning demokraatia devalveerumisest

Iisrael kutsus vaba maailma ühinema

Keerulised on praegu need ilmaolud. Mis on see "vaba maailm"? Mis on enam üldse järgi jäänud demokraatiast? Ja kas demokraatiat on üldse kunagi olnud? Alustaksime ehk sellest, et vaatleme terrorismi olemust. Terrorism ei ole reeglina hullumeelsete maniakkide soov hävitada elu siin maa peal (erandeid võib leida näiteks ameerikast, kus koolilapsed aeg-ajalt reaalelu-matrixit mängivad või paremäärmuslased õhivad administratiivhooneid hävinguesteetilistel eesmärkidel), tegemist on ühe sõjapidamiseviisiga. Ka sõdu ei peeta ilmaasjata - alati on tegu kellegi huvide konfliktiga. Terrorismi olemuseks on võitlus ülekaaluka vastase vastu. Kuidas võidelda vastasega, keda sa avatud väljal ei saa ette võtta? Niisiis on tegemist sissisõja äärmusliku vormiga. Ning üsna kindlaks reegliks võib pidada seda, et terrorism on suunatud tugevama kultuuri vastu, kes on teinud midagi nõrgemale kultuurile. Võtame näiteks Iirimaa-probleemi. Tõsi, viimasel ajal on seal asi märksa rahulikum, kuid tegu on ideaalse näitega. Kui vaadata geograafilist kaarti, siis Põhja-Iirimaa on kõike muud, kui Inglismaa õigusjärgne osa. Tegu on osaga Iirimaast, mida kontrollib Inglismaa. Kui nüüd tuua mängu ka religioossed erinevused kahe kultuuri vahel, siis ongi meil olemas suurepärane huvide konflikt. Tõsi, peale EL-ga liitumist on need asjad märksa tähtsusematuteks muutnud. Ameerika Ühendriigid, kes näikse olevat viimasel ajal kõikide terroristide meelisobjekt ei ole loomulikult mingisugune suur metseen, tegu on täiesti ehtsa imperialistliku riigiga, kelle imerialism ei seisne küll niivõrd poliitilises vallutamises, kuivõrd just majanduslikus imperialismis. Tänu CocaColale ja Macdonaldsile on suur osa maailmast juba majanduslikult anastatud. Ja tänu hollywoodi filmidele ning popmuusikale on suur osa maailmast ka kultuuriliselt juba anastatud. Kuna aga ameeriklaste kultuuriline väärtussüsteem on kapitaalselt erinev islami väärtussüsteemist, siis on täiesti loomulik, et islamimaailm ei lase ennast päris niisama anastada. Ning vaadates nüüd viimase paari päeva sündmusi näeme, et ka Hispaania on teinud oma osa selleks, et kedagi välja vihastada. Lihtne oleks mõelda, et tegu oli baski terroristidega (siiski tundub, et ebatõenäoline). On ju Hispaania suurema õigust kasutades võtnud enda kontrolli alla jupikese maad, kus elav kultuur on totaalselt erinev nende enda omast. Peame meeles, et baskide ja hispaania suhe ei ole sama, mis on eestlaste ja võrokate suhe, pigem on olukord sarnane Nõukogude Liidu ning Baltimaade kunagise olukorraga. Niisiis on baski separatistide vabaduseiha minu meelest täiesti mõistetav. Ning nüüd jõuame ka pärast pikka juttu asja mõtteni. Kui 1968-ndal aastal toimus Tsehhoslovakkias ülestõus, mis NLiidu poolt julmalt maha suruti, siis olid NLiidu propagandamootorid varmad tituleerimaks seda imperialistliku seemne hävitamiseks ning rünnakuks kodumaa ning "vaba maailma" vastu. Ülestõusjad olid pahad, nad tuligi hävitada. Kui balti riigid oleksid korraldanud nõukogude-ajal pommirünnaku moskvale, oleks selle kohta sama moodi öeldud, et tegu on rünnakuga õilsa ja vaba isamaa vastu.
Terroristide tituleerimine kui oht "vabale maailmale" ei ole midagi muud kui lihtne propagandatrikk. Vaba maailm ning demokraatia on kõrged väärtused, mille taha saab pugeda, et põhjendada oma anastajalikku käitumist. Sest küsime nüüd endalt - kas ainult see fakt, et ma saan süüa mäkis burgereid ning vaadata telekast Jenna Jamesoniga ameerika pornofilme, muudab minu maailma vabaks? Kas islamistlikud riigid on millegi polest vähem vabamad kui meie demokraatlik globaalne hegemoonia? Kas kontroll meie kui inimeste üle on läänemaailmas millegi polest nõrgem kui ta on seda näiteks islamimaailmas? Kui nüüd hakata rääkima midagi demokraatiast ning sellest, kuidas võim on meie maailmas inimeste käes, siis vaatame seda asja nii, nagu ta on.

1. Kas võim tõesti on rahva käes?
Kes saavad demokraatlikus riigis valituks? Kindlasti ei ole igalühel seda võimalust. Valituks võivad saada vaid need, kellel on raha, et läbi viia valimiskampaania. Juba see fakt sõelub välja üheksa inimest kümnest. Kuidas seejärel toimub riigi valitsemine? Väga lihtsalt - antud valitud eliit teostab oma nägemust riigi valitsemisest. Igal juhul valitseb eliit. Osalusdemokraatia on üliharv nähtus. Rahva roll riigi valitsemises sõltub vaid sellest, et nemad on see juhuslik faktor, mis otsustab, milline eliit täpselt valitsema hakkab. Tihtipeale ei pruugi sellel valikul olla reaalse heaoluga mingit pistmist.

2. Kas meie maailm on vabam kui on seda islamimaailm? Või kasvõi - kas meie maailm on vabam, kui oli seda Nõukogude Liit?
Meid ei kontrollita mitte püsside ja hirmu abil. Need kontrollivahendid on ebaefektiivsed, kuna ei loo illusiooni vabast valikust. Sellegipoolest pole me vabad inimesed. Meid mõjutatakse propaganda abil, mis tuleb meediavahenditest. Meid mõjutatakse ülivõimsate majanduslike instanside poolt. Meid mõjutatakse vajaduste abil - luues kogu aeg uusi vajadusi ning pakkudes võimalusi rahuldamaks olemasolevaid. Me oleme sõltuvuses nendest vajadustest, mis meile loodud on. Me peame helistama Nokia või SE mobiiltelefoniga, me peame jooma cocacolat, me peame kandma Versace teksaseid. Hoolimata sellest, et meid ei sunnita neid asju tegema püssi ähvardusel, on meis siiski olemas see sundus. Tegu on masside psühholoogiaga. Kui kõik teevad nii, siis ei saa see ju halb olla. Tegu on sellesama nähtusega, mida võis väga ilmekalt näha natsi-saksamaal, kui suur juht kutsus inimesi üles tegema verdtarretavaid ja kohutavaid tegusid, ning inimesed talle järgnesid mõtlematult hurraaga nagu lemmingud. On ju teada fakt, et inimmassi IQ tase on madalam kui massi keskmine matemaatiline IQ. Ning massikultuuri näol ei ole tegemist millegi muuga kui ühe suure inimmassiga, mis küll reeglina ei puutu üksteisega kokku suurel staadionil (kui välja arvata Robbie Williamsi kontserdid), kuid mis sellegipoolest mõjutab oma liikmeid, ning mille kohta kehtivad samasugused massipsühholoogia reeglid.

Mis on siis halba selles, et me joome cocacolat ja kuulame Sony pleierit? Kaks asja. Esiteks see, et me oleme oma vajaduste orjad. Me teenime raha selleks, et kulutada raha. Mida rohkem on vajadusi, seda rohkem on vaja raha, et neid vajadusi rahuldada. Ning see raha, mis me teenime endale (tehes tööd, millest saab reeglina kasu keegi sealt "eliidist"), läheb tegelikult ikkagi lõpuks tagasi sinna kust ta tuli. Rikkad saavad rikkamaks, vaesed vaesemaks. Selles seisneb turumajandusliku maailma essents. Tarbimisühiskonna üks põhiprobleeme tegelikult seisneb selles, et inimesed peavad kogu aeg rohkem tarbima, rikkad peavad kogu aeg rikkamaks saama, ning seetõttu mõtlevad välja erinevaid viise, kuidas inimesed hakkaksid rohkem tarbima jne. Kõige hullem on see, et antud skeem mõjub katastroofiliselt meie elukeskkonnale. Majandus ei ole tegutsemine piiratud resurssidega maailmas. Piiratud on nõrk sõna. Meie maailma ressursid on lõplikud. Ning kui tarbimine kogu aeg kasvab ekspotentsiaalselt (olemasolevale tarbijaskonnale uute vajaduste välja mõtlemisega ning tarbijaskonna laiendamisega), siis lõpuks saabub aeg, kus kõik on ära tarbitud. Ressursid on otsas.

Tänaseks kõik. On vaja muude asjadega tegelema hakata. Läksin teemaga pisut kaugele, kuid point, mida ma alguses öelda tahtsin, oli see, et kui siin läänemaailm räägib rünnakutest "vaba maailma" vastu ning misiganes, siis on tegu lihtlabase propagandaga. Kui represseeritud ründavad represseerijaid siis kuidas saab olla tegu rünnakuga vaba maailma vastu? Selline sõnakasutus devalveerib tegelikult antud mõistete sisu ning lõpuks muutuvad demokraatia ning vaba maailm samasugusteks sõnakõlksudeks, nagu nad seda olid nõukogude ajal. Tasub hoida silmad lahti - pole välistatud, et meie silme ees laotub lahti demokraatliku maailma allakäik. Propaganda on alati olnud heaks vahendiks enda puuduste varjamisel. Isegi ainuõigeks vahendiks.

Kommentaarid teretulnud valts@local.ee

märkuseks veel, et teemal "sõnavabaduse olukord ameerikas" tuleb veel üks asjalikum mõtisklus ka ilmselt lähiaegadel.

---cut---

nonii. here we go :)

selle mõistmiseks on just vaja ka suvaliste isikute tehtud teooriaid lugeda,
sest need annavad asjadele teise vaatepunkti. ega neid teooriaid uskuma ei
pea tingimata. aga kui sa neid ei uuri ja nende teemade üle omal peal
mõtteid ei mõlguta, siis ei jõua sa küll kuhugi mõistmiseni - kuigi see võib
sulle endale vastupidiselt tunduda. sa vaid teadvustad seda, mis sulle
näidatakse.

okei, räägime siis "objektiivsetest faktidest", mida telekas näidatakse.
telekas näidatakse iga päev mingid janti, mis seal israelis toimub. küll
ühed pommitavad, küll teised jne. milleks meile seda näidatakse? kui
aafrikas samasugused sündmused toimuvad, siis on vaja sada tuhat korda
suuremat inimohvrite arvu. ilma naljata, kas sa mäletad midagi nende tutside
ja hutude võikesiganes nad olid omavahelisest trikitamisest, kus tapeti ära
mitusada tuhat kui mitte miljon inimest - ja see oli vaid mõni aasta tagasi.
ning seal aafrikas käib kogu aeg kuskil sõda. äärmiselt rahutu sektor.
siiski näidatakse meile seda, kuidas juudid pommitavad ja kuidas siis yassir
vastu pommitab. milleks? osalt arvatavasti selle pärast, et
rahvusvahelistesse (ehk siis CNN ja sõbrad) uudisteagentuuridesse ei jõuagi
teistsugused uudised - neid agentuure ei huvita teistsugused uudised. kui
need just tõesti väga suured ei ole. ning siit juba edasi - miks ameerika
ühendriikidele läheb jubedalt korda see, mis seal toimub? kas nad lihtsalt
tahavad tuua rahu lähis-idasse? miks nad ei taha tuua demokraatiat
põhja-koreasse või rahu aafrikasse? ning mida kuratit on israelis nii
tähtsat et nende juutide perset peab lakkuma? naftat seal ju ei ole.

kui miski on ajalooliselt toimunud, siis ei tähenda see seda, et seda
kuidagi tõestada on võimalik. ning samuti ei tähenda see seda, et
vastupidist tõestada on võimatu. kõik ametlikud versioonid kogu ajaloost ei
ole mitte _tõestatud materjalid_, vaid need on _üldiselt heaks kiidetud
arvamused_. ajalugu on võitjate ajalugu, see on ju teada fakt.

objektiivseid fakte ei ole olemas. ehk siis - faktide objektiivsust ei ole
võimalik tõestada (loe ka nii: kõike on võimalik võltsida). on vaid võimalik
mingisugusele arvamusele piisavalt suur toetajaskond koguda, et antud
arvamuse saaks inimestele ette sööta objektiivse tõe pähe.

ka meil ei ole võimalik näha objektiivset tõde, sest meid pole tõe toimumise
hetkel mitte kunagi kohal. isegi siis kui tõe toimumist näidatakse telekast,
on see siiski alati pool tõde, sest meil jääb nägemata ning mõistmata kõik,
mis kaamerapildist välja jääb. ühesõnaga on meil võimalik vaid kujundada oma
arvamus millestki. asjade seisust. ning kui selle arvamuse kujundamisel
lähtuda vaid ametlikest ("tõestatud") seisukohtadest, siis ei ole enam
tegemist enese arvamuse kujundamisega, kuna see arvamus on sinu eest juba
ära kujundatud.

ning vot just selle pärast on vaja lugeda nende suvaliste inimeste
teooriaid. sest need on sama moodi arvamused. need on aga arvamused
_teisest_ vaatepunktist. need teooriad avardavad silmaringi, need annavad
võimaluse tõepoolest tegeleda oma arvamuse kujundamisega selle asemel, et
mäluda läbi arvamust, mis sulle ette antakse. ega neid teooriaid ei pea
uskuma. sama moodi nagu ei pea uskuma seda, mis meile härra põõsas räägib.
kuid öelda, et kõik need teooriad on valed on sama väär kui öelda, et kõik
mis meile räägitakse on tõde.

niisiis - miks ikkagi meie vabariigis peetakse holokaustipäeva?

> taska ütles enne tömem-i algust väga hea lause: usa filmid on head, kuid
> mõttetud, euroopa filmid on mõttega, kuid tapvalt igavad.

ning väike mõtisklus, une peletamiseks :)
lauses näikse point olevat, aga väga ma sellega ei nõustuks. mõttetus ja
headus ei käi tavaliselt käsikäes. ning mõttega filmid ei ole igavad, kui
neisse süübida - sest juba mõtte olemasolu välistab igavuse. loomulikult on
siin jälle kõik mõistete defineerimise küsimus - mis on mõttetu, mis on
igav, eksole. üks asi võib olla ühele mõttega ning äärmiselt huvitav, kuid
teisele jälle mõttetu ning igav. ning seda võib öelda nii ameerika, euroopa
kui ka kõikide muude maailmajagude filmide kohta. kui taska sellise lause
ütles, siis temas rääkis massikultuuri toode, kes ei tahaks olla
massikultuuri toode. eurooplane, kes on õppinud ameerikas. nje rõba, nje
mjasa.
kuigi see taska maffia, nagu nad on, tundub olevat meie kinoruumis vajalik
nähtus. nad suudavad filmi taha tuua piisava hulga raha, et muuta film
enam-vähem kvaliteetseks. see omakorda tekitab konkurentsi ning motiveerib
teisi eesti filmitegijaid samuti käituma. võrreldes kunagise
tulivesi-jüri-rumm-aegadega on eesti film igatahes viimastel aastatel
kõvasti arenenud. ning ega kõik filmid ei saagi olla ju ristumised peateega.
vahest peab ju ameerikat ka tegema - ühiskond nõuab seda, ühiskond on juba
piisavalt amerikaniseerunud, et muid mudeleid enam naljalt ei
aksepteeritagi.

minu esimene väike jupp siis. otsin localist vanemad asjad ka välja ja topin sisse. edasi siis juba vastavalt asjade käigule.

julgen vastu vaielda. esiteks. _eelarvamused_ sinu kohta tekivad olenemata
sellest kas sa blogid või mitte. see on see, mida linnar on rääkinud imidzi
kohta. see tekib iseenesest, kas sinu abiga või ilma. sama moodi
eelarvamustega. neist ei saa vabaks kui sa elad inimeste keskel - alati
suhtub keegi sinusse mingi eelarvamusega. ei, õigem oleks öelda, et _kõik_
suhtuvad sinusse _niikuinii_ mingisuguse eelarvamusega. mis puudutab ajaloo
maha jätmist - sa ei saa kunagi olla vaba kohustustest teiste inimeste ees,
_kui sa vähegi suhtled ühe inimesega rohkem kui enesega_. see on inimese,
kui _sotsiaalse_ olendi essents, kui nii öelda. kui sa tahad siin meie
maailmas midagi saavutada, siis sa pead suhtlema inimestega. ning - mis
veelgi hullem - sul peab olema ajalugu. alternatiiviks on loomulikult see
"metsa ära" variant, kuid ka see nõuab raha ning järelikult teatavat
saavutust siin inimeste seltsis. sest isegi kui sa praegu jutlustad seda, et
ajaloota ning zen elu on võimalik ning ainuõige, _kirjutad sa seda ikkagi
kodust oma arvuti tagant ja mitte metsast kuuse alt_. ning see on
paljutähenduslik. ka sinul on ajalugu. sa ei ole sellest vabanenud. ning ka
sinul on kohustused mingil ettemääratud moel käituda. see on inimese, kui
sotsiaalse olendi traagika.

nimetades blogimist emotsioonide inventariseerimiseks - see eeldab
tõepoolest seda, et kui sa paned midagi kirja, siis sa võtad selle ka
lõplikuks seisukohaks ning kaitsekilbiks. sealt edasi enesetähtsus ning
seisukohtade kaitsmine ja järjepidevus. jällegi - sa väga palju ei eksi,
kuid sa siiski lood siin stereotüüpe ning mudeleid, mis on liiga üldised
sellise keerulise olendi jaoks nagu inimene. nimelt hoolimata sellest, et
järjepidevust tunnustatakse meie ühiskonnas, on siiski ka terve rida neid,
kes ei hoia järjepidevust kuigi kõrges hinnas.

paari sõnaga ühest teisest teooriast, nimelt plõksu teooriast. selle teooria
kohaselt käib peaaegu igas inimeses ühel hetkel ära klõps, mis ütleb "nüüd
ma olen valmis". osadel käib see ära peale keskkooli lõpetamist, mil inimene
tunneb, et ta nüüd teab kõiki maailma asju, ning läheb seepeale
autolukksepaks, teisel käib ära peale ülikooli lõpetamist, kolmandal peale
piibli lugemist ning jumaliku ilmutuse saamist, igatahes paljudel see klõps
ära käib. see plõks tähendab tegelikult seda, et inimesel kaob ära huvi
midagi õppida, midagi uut maailmast teada saada. ning _peale_ seda plõksu
hakkab aset leidma järjepidevus seisukohtades jne. kuid on ka palju neid
inimesi, kellel ei käi seda plõksu. nad ei saagi valmis. nad õpivad elu
lõpuni. ning nende puhul ei saa rääkida seisukohtade järjepidevusest, kuna
nende seisukohad muutuvad vastavalt sellele, mida uut nad maailmas leiavad.
see oli vist taoism, kus õpetati, et elu on jõgi, mis voolab. elujõud, chi,
on hoovus. ning jõgi muutub kogu aeg vastavalt maastikule, mida mööda ta
voolab. ta muudab enda kuju, vormi ja kiirust vastavalt olukorrale. need
inimesed, kelles käib ära plõks, on justkui kanalisatsioon, vesi ja sitt,
mis voolavad mööda ühiskonna loodud torustikku ja selle piirjooni (kuid ei
tasu unustada, et ka kanalisatsioon on meil eluks vajalik). neis on
järjepidevus. kuid nende põhjal ei saa teha järeldust, et kogu maailm on
selline. ei ole.

minul selles mõttes puudub järjepidevus. olen oma arvamusi ning seisukohti
elu osas lugematul hulgal muutnud. tõsi, on palju asju, mis on jäänud pika
aja vältel samaks. kuid ütleme nii, et sellisel juhul on tegu aksioomidega.
järele andmistega elu hoovusele. milleks vaielda sellega, et 2+2=4 (jaa jaa,
ka sellega _annab_ vaielda ning 2+2 pole alati 4 jne) ? see on ju aja
raiskamine (ning sa ju tead, et meie elu on vaid üürike viivuke). on palju
mõistlikum see fakt omaks võtta ning tegeleda millegi märksa huvitavama
uurimisega. mingite muude asjade üle mõtisklemisega. ning need muud asjad
õpetavad mulle kindlasti väga palju. palju huvitavam on uuride selle jõe
piirjooni, selle jõe mudast põhja, selle imepäraseid elanikke, kui et
proovida meeleheitlikult jõe voolu suunda muuta või lihtsalt ignorantselt
selle vooluga kaasa minna. ehk siis - kuigi minu teatud seisukohtades võib
tähele panna järjepidevust, et saa mind selles siiski lõplikult kunagi
süüdistada. ning blogimine ei muudaks seda tahku minus. oma mõtete kirja
panek on nende mõtete uurimine ning analüüsimine. see ei tähenda alati, et
peaks kõik mõtted, mis kirja oled pannud, omaks võtma ning neid elu hinnaga
kaitsma hakkama. selles mõttes on mul paljudest oma seisukohtadest üsna
ükskõik. iga seisukoht võib muutuda vastavalt taustsüsteemile. ma
aksepteerin seda, et seisukohad on expendable. kuid kõiges peab siiski olema
mingisugune selgus. ning selguse esimene aste ongi seisukoha kirja panek.
seisukoht ei tähenda ju ülimat tõde. see on vaid esimene samm tõele
lähenemisel. ülima tõeni ei jõua keegi meist mitte kunagi, sellega ei tasuks
endas illusioone tekitada. kuid seisukoha kirja panek on päris hea algus
õiges suunas.

kuri on karjas siis, kui tekivad need kivistunud seisukohad a'la "drugs are
bad, mkay" või et "jeesus andestab" või et "iga mees peaks sõjaväest läbi
käima, muidu ta polegi mees" jne jne jne. kuid need tekivad ainult
inimestes, kelles on plõks juba ära käinud :) seisukohad, mõtteavaldused,
peaksid olema alles mõtiskluse algus ja mitte lõpp.

huh. see nüüd läheb kohe mul blogina kirja :)