Thursday, March 18, 2004
Mõtteid majandusteooriast
ehk
valts õppimas majanduse eksamiks...
Praegune turumajanduslik kapitalism ei ole ühiskondlikult just kuigi efektiivne ning õiglane süsteem. Sellise süsteemi puhul on olemas liiga suured eeldused ühiskonna kihistumiseks, ning mida rohkem kihistunud ühiskond on, seda suuremad on ühiskonna sisepinged. Lühikeses plaanis võib see tunduda küll „valitseva klassi“ või eliidi jaoks küll üsna sobilikuna, kuna valdavas enamuses riikidest puuduvad piirangud eliidi lõputuks rikastumiseks „alama klassi“ arvelt. Kuna ka demokraatlikes riikides on siiski enamaltjaolt eliit see, kes ikkagi reaalselt riiki juhib (autoriteedi üheks eelduseks on ju elitaarsus), siis pole sellel eliidil ka otsest motivatsiooni antud süsteemi kapitaalselt muuta. Kui Marxil selles osas õigus ei olnud, et tulevikus asendub maailm sellisega, kus kõik on ühisvara (ulmekirjanduses on Banks oma Kultuuri-romaanides taolist ühiskonda üsna hästi kirjeldanud – siiski paraku on vähemalt veel lähiperspektiivis tegu vaid ulmega), siis usun et tal oli õigus selles osas, mis puudutas klassidevahelise pinge muutumist väljakannatamatult suureks ning selle pinge väljendumist paremal juhul rahutuste, halvemal juhul revolutsiooni näol. Minevikus on olnud küllaga taolisi revolutsioone, kuid need on kõik olnud kommunistlikud – kommunism või täielik sotsialism on aga majanduse ning inimloomuse olemuse (ehk siis resursside lõplikkuse ning vajaduste lõpmatuse) tõttu antud hetkel võimatud. Antud revolutsioonide pikas plaanis ebaõnnestumine on niisiis tulenenud mitte sellest, et kapitalistlik turumajandus ongi nüüd ainuõige, vaid pigem selletõttu, et asendussüsteemid on olnud kehvad. Klassidevahelised pinged siiski on olemas ning kasvavad. Selles võime me kõik veenduda kui vaatame uudiseid, kus näitab maailmapanga või G7-me ja teiste sarnaste majandushiidude tegutsemisi ning kokkusaamisi, mis käivad juba viimased tükk aega vältimatult käsikäes üsna massiliste meeleavaldustega. Need meeleavaldused näitavad, et miski on mäda siin Taani riigis, nagu klassikalisest kirjandusest võib lugeda.
Mis siis võiks olla lahenduseks? Rootsi kapitalistlik sotsialism ning Keskerakonna igipõline unistus astmelise tulumaksuga ei ole just kõige parem lahendus, kuna loob motivatsiooni tulude varjamiseks ning pärsib progressiivsust. Vähe sellest, et taoline süsteem ei õhuta eliiti progressiivsusele, taoline süsteem soosib ka prolede paigalpüsivust – milleks teenida rohkem? Ühesõnaga on antud süsteem paigalpüsivust soosiv, stagnantne. Vaja oleks anda töölistele motivatsiooni teha paremat tööd ning luua paremaid tulemusi samal ajal ühtlustades vahesid eliidi ning prolede vahel jättes alles eliidile võimaluse jääda eliidiks. Kas see oleks võimalik? Üks mõte mul tuli – loomulikult on tegu ainult uitmõttega, ning sellel on kahtlemata terve suur rida puuduseid. Kuid siiski vastaks see ülevalkirjeldatud kolmele nõudmisele. Nimelt oleks vaja eraettevõtetele sisse viia _kohustus_ prolede kaasamiseks ettevõtte omanike ringi. Ühesõnaga nõue, mille kohaselt _kõik_ ettevõtte töötajad oleksid ka selle ettevõtte omanikud ning aktsionärid. Tuleks luua ettevõtte aktsiate piirmäär, mis kuulub jagamisele ettevõtte töötajate vahel. Näiteks peaks iga firma vähemalt 20% oma aktsiatest jagama ära kõikide töötajate vahel. Nii jääks otsustusõigus firmas ikkagi juhtkonna kätte, samuti voolaks suurem osa rahast ikkagi nende kätte, kuid samal ajal lastaks ka töölised pirukale ligi. See motiveeriks töölisi tegema paremat ning kvaliteetsemat tööd, kuna sellega saaks reaalsuseks praeguste suurettevõtete personalipoliitikaüsna jõuetu ning raskestiusutav loosung „Mida paremini läheb firmal, seda paremini läheb sinul“. Kui töölised teaksid, et firma majanduslik heaolu käib käsikäes nende enda majandusliku heaoluga (samal ajal majanduslik kindlustatus püsiva palga näol oleks niikuinii olemas), siis oleks neil tõepoolest põhjust ka tegutseda vastavalt. Loomulikult kaasneks sellises süsteemiga rida keerulisi probleeme. Näiteks mida teha nende inimestega, kes töölt ära lähevad – ilmselt peaksid nad oma aktsiapaki loovutama (tegu oleks siis „ujuvate“ aktsiatega). Märksa keerulisem on aga küsimus selles osas, et mida teha siis, kui firma suureneb ning võtab juurde uusi töötajaid? Olemasolevate aktsiate väärtuse langetamine oleks ebaõiglane olemasolevate töötajate suhtes, ning seega langetaks oluliselt töömoraali ning töökoha väärtust. Juhid aga kindlasti ei taha oma aktsiapakist tükki ära anda – pigem juba jätta firma suurendamata. Ühesõnaga ei ole selline süsteem toorel kujul samuti kuigi progressiivne, kuna ei motiveeri firmat suurenema. Üheks lahenduseks oleks „astmeline“ suurenemine. Ühesõnaga firma suurenemine tähendaks tütarfirma loomist emafirma külje alla. Sedasi oleks võimalik säilitada olemasolevate töötajate aktsiapaki väärtus koos eliidi aktsiapakiga kuid samas ka suureneda suurendades eliidi aktsiate kogupakki ning pakkudes uutele töölistele enam-vähem võrdseid võimalusi võrreldes vanadega. Kahtlemata on siin veel terve rida probleeme, mis kindlasti muudavad sellise süsteemi rakendamise äärmiselt raskeks – lõppude lõpuks on ju tegu minu kui üsna majanduskauge inimese pooletunnise teooriaga. Aga samas fakt on see, et klassidevaheline lõhe suureneb kogu aeg ning lõpuks võib see lõhe muutuda fataalseks praegusele turumajanduslikule kapitalismile. Teades kui verejanuline ning rumal liik inimene on, võib üsna julgelt väita, et hästi kogu see asi ei lõpe. Kui süsteemis muutusi ei tehta, siis jääb ühiskonnale varem või hiljem (annaks jumal, et hiljem!) vaid kaks valikut – kas verine revolutsioon või eliidi täielik tehnoloogiline kontroll prolede üle. Viimane variant aga tähendaks demokraatia lõppu. Tuleb vaid jääda lootma, et muudatused süsteemis toimuvad orgaaniliselt, sest ajalugu on näidanud, et vaid orgaanilised muudatused on need, mis ühiskonnas püsima jäävad. Revolutsioonid on indikaatorid, mis näitavad, et käesolev süsteem on mäda, kuid reeglina ei ole ka revolutsioonilised süsteemid kuigi püsivad.
ehk
valts õppimas majanduse eksamiks...
Praegune turumajanduslik kapitalism ei ole ühiskondlikult just kuigi efektiivne ning õiglane süsteem. Sellise süsteemi puhul on olemas liiga suured eeldused ühiskonna kihistumiseks, ning mida rohkem kihistunud ühiskond on, seda suuremad on ühiskonna sisepinged. Lühikeses plaanis võib see tunduda küll „valitseva klassi“ või eliidi jaoks küll üsna sobilikuna, kuna valdavas enamuses riikidest puuduvad piirangud eliidi lõputuks rikastumiseks „alama klassi“ arvelt. Kuna ka demokraatlikes riikides on siiski enamaltjaolt eliit see, kes ikkagi reaalselt riiki juhib (autoriteedi üheks eelduseks on ju elitaarsus), siis pole sellel eliidil ka otsest motivatsiooni antud süsteemi kapitaalselt muuta. Kui Marxil selles osas õigus ei olnud, et tulevikus asendub maailm sellisega, kus kõik on ühisvara (ulmekirjanduses on Banks oma Kultuuri-romaanides taolist ühiskonda üsna hästi kirjeldanud – siiski paraku on vähemalt veel lähiperspektiivis tegu vaid ulmega), siis usun et tal oli õigus selles osas, mis puudutas klassidevahelise pinge muutumist väljakannatamatult suureks ning selle pinge väljendumist paremal juhul rahutuste, halvemal juhul revolutsiooni näol. Minevikus on olnud küllaga taolisi revolutsioone, kuid need on kõik olnud kommunistlikud – kommunism või täielik sotsialism on aga majanduse ning inimloomuse olemuse (ehk siis resursside lõplikkuse ning vajaduste lõpmatuse) tõttu antud hetkel võimatud. Antud revolutsioonide pikas plaanis ebaõnnestumine on niisiis tulenenud mitte sellest, et kapitalistlik turumajandus ongi nüüd ainuõige, vaid pigem selletõttu, et asendussüsteemid on olnud kehvad. Klassidevahelised pinged siiski on olemas ning kasvavad. Selles võime me kõik veenduda kui vaatame uudiseid, kus näitab maailmapanga või G7-me ja teiste sarnaste majandushiidude tegutsemisi ning kokkusaamisi, mis käivad juba viimased tükk aega vältimatult käsikäes üsna massiliste meeleavaldustega. Need meeleavaldused näitavad, et miski on mäda siin Taani riigis, nagu klassikalisest kirjandusest võib lugeda.
Mis siis võiks olla lahenduseks? Rootsi kapitalistlik sotsialism ning Keskerakonna igipõline unistus astmelise tulumaksuga ei ole just kõige parem lahendus, kuna loob motivatsiooni tulude varjamiseks ning pärsib progressiivsust. Vähe sellest, et taoline süsteem ei õhuta eliiti progressiivsusele, taoline süsteem soosib ka prolede paigalpüsivust – milleks teenida rohkem? Ühesõnaga on antud süsteem paigalpüsivust soosiv, stagnantne. Vaja oleks anda töölistele motivatsiooni teha paremat tööd ning luua paremaid tulemusi samal ajal ühtlustades vahesid eliidi ning prolede vahel jättes alles eliidile võimaluse jääda eliidiks. Kas see oleks võimalik? Üks mõte mul tuli – loomulikult on tegu ainult uitmõttega, ning sellel on kahtlemata terve suur rida puuduseid. Kuid siiski vastaks see ülevalkirjeldatud kolmele nõudmisele. Nimelt oleks vaja eraettevõtetele sisse viia _kohustus_ prolede kaasamiseks ettevõtte omanike ringi. Ühesõnaga nõue, mille kohaselt _kõik_ ettevõtte töötajad oleksid ka selle ettevõtte omanikud ning aktsionärid. Tuleks luua ettevõtte aktsiate piirmäär, mis kuulub jagamisele ettevõtte töötajate vahel. Näiteks peaks iga firma vähemalt 20% oma aktsiatest jagama ära kõikide töötajate vahel. Nii jääks otsustusõigus firmas ikkagi juhtkonna kätte, samuti voolaks suurem osa rahast ikkagi nende kätte, kuid samal ajal lastaks ka töölised pirukale ligi. See motiveeriks töölisi tegema paremat ning kvaliteetsemat tööd, kuna sellega saaks reaalsuseks praeguste suurettevõtete personalipoliitikaüsna jõuetu ning raskestiusutav loosung „Mida paremini läheb firmal, seda paremini läheb sinul“. Kui töölised teaksid, et firma majanduslik heaolu käib käsikäes nende enda majandusliku heaoluga (samal ajal majanduslik kindlustatus püsiva palga näol oleks niikuinii olemas), siis oleks neil tõepoolest põhjust ka tegutseda vastavalt. Loomulikult kaasneks sellises süsteemiga rida keerulisi probleeme. Näiteks mida teha nende inimestega, kes töölt ära lähevad – ilmselt peaksid nad oma aktsiapaki loovutama (tegu oleks siis „ujuvate“ aktsiatega). Märksa keerulisem on aga küsimus selles osas, et mida teha siis, kui firma suureneb ning võtab juurde uusi töötajaid? Olemasolevate aktsiate väärtuse langetamine oleks ebaõiglane olemasolevate töötajate suhtes, ning seega langetaks oluliselt töömoraali ning töökoha väärtust. Juhid aga kindlasti ei taha oma aktsiapakist tükki ära anda – pigem juba jätta firma suurendamata. Ühesõnaga ei ole selline süsteem toorel kujul samuti kuigi progressiivne, kuna ei motiveeri firmat suurenema. Üheks lahenduseks oleks „astmeline“ suurenemine. Ühesõnaga firma suurenemine tähendaks tütarfirma loomist emafirma külje alla. Sedasi oleks võimalik säilitada olemasolevate töötajate aktsiapaki väärtus koos eliidi aktsiapakiga kuid samas ka suureneda suurendades eliidi aktsiate kogupakki ning pakkudes uutele töölistele enam-vähem võrdseid võimalusi võrreldes vanadega. Kahtlemata on siin veel terve rida probleeme, mis kindlasti muudavad sellise süsteemi rakendamise äärmiselt raskeks – lõppude lõpuks on ju tegu minu kui üsna majanduskauge inimese pooletunnise teooriaga. Aga samas fakt on see, et klassidevaheline lõhe suureneb kogu aeg ning lõpuks võib see lõhe muutuda fataalseks praegusele turumajanduslikule kapitalismile. Teades kui verejanuline ning rumal liik inimene on, võib üsna julgelt väita, et hästi kogu see asi ei lõpe. Kui süsteemis muutusi ei tehta, siis jääb ühiskonnale varem või hiljem (annaks jumal, et hiljem!) vaid kaks valikut – kas verine revolutsioon või eliidi täielik tehnoloogiline kontroll prolede üle. Viimane variant aga tähendaks demokraatia lõppu. Tuleb vaid jääda lootma, et muudatused süsteemis toimuvad orgaaniliselt, sest ajalugu on näidanud, et vaid orgaanilised muudatused on need, mis ühiskonnas püsima jäävad. Revolutsioonid on indikaatorid, mis näitavad, et käesolev süsteem on mäda, kuid reeglina ei ole ka revolutsioonilised süsteemid kuigi püsivad.
