Tuesday, March 09, 2004
minu esimene väike jupp siis. otsin localist vanemad asjad ka välja ja topin sisse. edasi siis juba vastavalt asjade käigule.
julgen vastu vaielda. esiteks. _eelarvamused_ sinu kohta tekivad olenemata
sellest kas sa blogid või mitte. see on see, mida linnar on rääkinud imidzi
kohta. see tekib iseenesest, kas sinu abiga või ilma. sama moodi
eelarvamustega. neist ei saa vabaks kui sa elad inimeste keskel - alati
suhtub keegi sinusse mingi eelarvamusega. ei, õigem oleks öelda, et _kõik_
suhtuvad sinusse _niikuinii_ mingisuguse eelarvamusega. mis puudutab ajaloo
maha jätmist - sa ei saa kunagi olla vaba kohustustest teiste inimeste ees,
_kui sa vähegi suhtled ühe inimesega rohkem kui enesega_. see on inimese,
kui _sotsiaalse_ olendi essents, kui nii öelda. kui sa tahad siin meie
maailmas midagi saavutada, siis sa pead suhtlema inimestega. ning - mis
veelgi hullem - sul peab olema ajalugu. alternatiiviks on loomulikult see
"metsa ära" variant, kuid ka see nõuab raha ning järelikult teatavat
saavutust siin inimeste seltsis. sest isegi kui sa praegu jutlustad seda, et
ajaloota ning zen elu on võimalik ning ainuõige, _kirjutad sa seda ikkagi
kodust oma arvuti tagant ja mitte metsast kuuse alt_. ning see on
paljutähenduslik. ka sinul on ajalugu. sa ei ole sellest vabanenud. ning ka
sinul on kohustused mingil ettemääratud moel käituda. see on inimese, kui
sotsiaalse olendi traagika.
nimetades blogimist emotsioonide inventariseerimiseks - see eeldab
tõepoolest seda, et kui sa paned midagi kirja, siis sa võtad selle ka
lõplikuks seisukohaks ning kaitsekilbiks. sealt edasi enesetähtsus ning
seisukohtade kaitsmine ja järjepidevus. jällegi - sa väga palju ei eksi,
kuid sa siiski lood siin stereotüüpe ning mudeleid, mis on liiga üldised
sellise keerulise olendi jaoks nagu inimene. nimelt hoolimata sellest, et
järjepidevust tunnustatakse meie ühiskonnas, on siiski ka terve rida neid,
kes ei hoia järjepidevust kuigi kõrges hinnas.
paari sõnaga ühest teisest teooriast, nimelt plõksu teooriast. selle teooria
kohaselt käib peaaegu igas inimeses ühel hetkel ära klõps, mis ütleb "nüüd
ma olen valmis". osadel käib see ära peale keskkooli lõpetamist, mil inimene
tunneb, et ta nüüd teab kõiki maailma asju, ning läheb seepeale
autolukksepaks, teisel käib ära peale ülikooli lõpetamist, kolmandal peale
piibli lugemist ning jumaliku ilmutuse saamist, igatahes paljudel see klõps
ära käib. see plõks tähendab tegelikult seda, et inimesel kaob ära huvi
midagi õppida, midagi uut maailmast teada saada. ning _peale_ seda plõksu
hakkab aset leidma järjepidevus seisukohtades jne. kuid on ka palju neid
inimesi, kellel ei käi seda plõksu. nad ei saagi valmis. nad õpivad elu
lõpuni. ning nende puhul ei saa rääkida seisukohtade järjepidevusest, kuna
nende seisukohad muutuvad vastavalt sellele, mida uut nad maailmas leiavad.
see oli vist taoism, kus õpetati, et elu on jõgi, mis voolab. elujõud, chi,
on hoovus. ning jõgi muutub kogu aeg vastavalt maastikule, mida mööda ta
voolab. ta muudab enda kuju, vormi ja kiirust vastavalt olukorrale. need
inimesed, kelles käib ära plõks, on justkui kanalisatsioon, vesi ja sitt,
mis voolavad mööda ühiskonna loodud torustikku ja selle piirjooni (kuid ei
tasu unustada, et ka kanalisatsioon on meil eluks vajalik). neis on
järjepidevus. kuid nende põhjal ei saa teha järeldust, et kogu maailm on
selline. ei ole.
minul selles mõttes puudub järjepidevus. olen oma arvamusi ning seisukohti
elu osas lugematul hulgal muutnud. tõsi, on palju asju, mis on jäänud pika
aja vältel samaks. kuid ütleme nii, et sellisel juhul on tegu aksioomidega.
järele andmistega elu hoovusele. milleks vaielda sellega, et 2+2=4 (jaa jaa,
ka sellega _annab_ vaielda ning 2+2 pole alati 4 jne) ? see on ju aja
raiskamine (ning sa ju tead, et meie elu on vaid üürike viivuke). on palju
mõistlikum see fakt omaks võtta ning tegeleda millegi märksa huvitavama
uurimisega. mingite muude asjade üle mõtisklemisega. ning need muud asjad
õpetavad mulle kindlasti väga palju. palju huvitavam on uuride selle jõe
piirjooni, selle jõe mudast põhja, selle imepäraseid elanikke, kui et
proovida meeleheitlikult jõe voolu suunda muuta või lihtsalt ignorantselt
selle vooluga kaasa minna. ehk siis - kuigi minu teatud seisukohtades võib
tähele panna järjepidevust, et saa mind selles siiski lõplikult kunagi
süüdistada. ning blogimine ei muudaks seda tahku minus. oma mõtete kirja
panek on nende mõtete uurimine ning analüüsimine. see ei tähenda alati, et
peaks kõik mõtted, mis kirja oled pannud, omaks võtma ning neid elu hinnaga
kaitsma hakkama. selles mõttes on mul paljudest oma seisukohtadest üsna
ükskõik. iga seisukoht võib muutuda vastavalt taustsüsteemile. ma
aksepteerin seda, et seisukohad on expendable. kuid kõiges peab siiski olema
mingisugune selgus. ning selguse esimene aste ongi seisukoha kirja panek.
seisukoht ei tähenda ju ülimat tõde. see on vaid esimene samm tõele
lähenemisel. ülima tõeni ei jõua keegi meist mitte kunagi, sellega ei tasuks
endas illusioone tekitada. kuid seisukoha kirja panek on päris hea algus
õiges suunas.
kuri on karjas siis, kui tekivad need kivistunud seisukohad a'la "drugs are
bad, mkay" või et "jeesus andestab" või et "iga mees peaks sõjaväest läbi
käima, muidu ta polegi mees" jne jne jne. kuid need tekivad ainult
inimestes, kelles on plõks juba ära käinud :) seisukohad, mõtteavaldused,
peaksid olema alles mõtiskluse algus ja mitte lõpp.
huh. see nüüd läheb kohe mul blogina kirja :)
julgen vastu vaielda. esiteks. _eelarvamused_ sinu kohta tekivad olenemata
sellest kas sa blogid või mitte. see on see, mida linnar on rääkinud imidzi
kohta. see tekib iseenesest, kas sinu abiga või ilma. sama moodi
eelarvamustega. neist ei saa vabaks kui sa elad inimeste keskel - alati
suhtub keegi sinusse mingi eelarvamusega. ei, õigem oleks öelda, et _kõik_
suhtuvad sinusse _niikuinii_ mingisuguse eelarvamusega. mis puudutab ajaloo
maha jätmist - sa ei saa kunagi olla vaba kohustustest teiste inimeste ees,
_kui sa vähegi suhtled ühe inimesega rohkem kui enesega_. see on inimese,
kui _sotsiaalse_ olendi essents, kui nii öelda. kui sa tahad siin meie
maailmas midagi saavutada, siis sa pead suhtlema inimestega. ning - mis
veelgi hullem - sul peab olema ajalugu. alternatiiviks on loomulikult see
"metsa ära" variant, kuid ka see nõuab raha ning järelikult teatavat
saavutust siin inimeste seltsis. sest isegi kui sa praegu jutlustad seda, et
ajaloota ning zen elu on võimalik ning ainuõige, _kirjutad sa seda ikkagi
kodust oma arvuti tagant ja mitte metsast kuuse alt_. ning see on
paljutähenduslik. ka sinul on ajalugu. sa ei ole sellest vabanenud. ning ka
sinul on kohustused mingil ettemääratud moel käituda. see on inimese, kui
sotsiaalse olendi traagika.
nimetades blogimist emotsioonide inventariseerimiseks - see eeldab
tõepoolest seda, et kui sa paned midagi kirja, siis sa võtad selle ka
lõplikuks seisukohaks ning kaitsekilbiks. sealt edasi enesetähtsus ning
seisukohtade kaitsmine ja järjepidevus. jällegi - sa väga palju ei eksi,
kuid sa siiski lood siin stereotüüpe ning mudeleid, mis on liiga üldised
sellise keerulise olendi jaoks nagu inimene. nimelt hoolimata sellest, et
järjepidevust tunnustatakse meie ühiskonnas, on siiski ka terve rida neid,
kes ei hoia järjepidevust kuigi kõrges hinnas.
paari sõnaga ühest teisest teooriast, nimelt plõksu teooriast. selle teooria
kohaselt käib peaaegu igas inimeses ühel hetkel ära klõps, mis ütleb "nüüd
ma olen valmis". osadel käib see ära peale keskkooli lõpetamist, mil inimene
tunneb, et ta nüüd teab kõiki maailma asju, ning läheb seepeale
autolukksepaks, teisel käib ära peale ülikooli lõpetamist, kolmandal peale
piibli lugemist ning jumaliku ilmutuse saamist, igatahes paljudel see klõps
ära käib. see plõks tähendab tegelikult seda, et inimesel kaob ära huvi
midagi õppida, midagi uut maailmast teada saada. ning _peale_ seda plõksu
hakkab aset leidma järjepidevus seisukohtades jne. kuid on ka palju neid
inimesi, kellel ei käi seda plõksu. nad ei saagi valmis. nad õpivad elu
lõpuni. ning nende puhul ei saa rääkida seisukohtade järjepidevusest, kuna
nende seisukohad muutuvad vastavalt sellele, mida uut nad maailmas leiavad.
see oli vist taoism, kus õpetati, et elu on jõgi, mis voolab. elujõud, chi,
on hoovus. ning jõgi muutub kogu aeg vastavalt maastikule, mida mööda ta
voolab. ta muudab enda kuju, vormi ja kiirust vastavalt olukorrale. need
inimesed, kelles käib ära plõks, on justkui kanalisatsioon, vesi ja sitt,
mis voolavad mööda ühiskonna loodud torustikku ja selle piirjooni (kuid ei
tasu unustada, et ka kanalisatsioon on meil eluks vajalik). neis on
järjepidevus. kuid nende põhjal ei saa teha järeldust, et kogu maailm on
selline. ei ole.
minul selles mõttes puudub järjepidevus. olen oma arvamusi ning seisukohti
elu osas lugematul hulgal muutnud. tõsi, on palju asju, mis on jäänud pika
aja vältel samaks. kuid ütleme nii, et sellisel juhul on tegu aksioomidega.
järele andmistega elu hoovusele. milleks vaielda sellega, et 2+2=4 (jaa jaa,
ka sellega _annab_ vaielda ning 2+2 pole alati 4 jne) ? see on ju aja
raiskamine (ning sa ju tead, et meie elu on vaid üürike viivuke). on palju
mõistlikum see fakt omaks võtta ning tegeleda millegi märksa huvitavama
uurimisega. mingite muude asjade üle mõtisklemisega. ning need muud asjad
õpetavad mulle kindlasti väga palju. palju huvitavam on uuride selle jõe
piirjooni, selle jõe mudast põhja, selle imepäraseid elanikke, kui et
proovida meeleheitlikult jõe voolu suunda muuta või lihtsalt ignorantselt
selle vooluga kaasa minna. ehk siis - kuigi minu teatud seisukohtades võib
tähele panna järjepidevust, et saa mind selles siiski lõplikult kunagi
süüdistada. ning blogimine ei muudaks seda tahku minus. oma mõtete kirja
panek on nende mõtete uurimine ning analüüsimine. see ei tähenda alati, et
peaks kõik mõtted, mis kirja oled pannud, omaks võtma ning neid elu hinnaga
kaitsma hakkama. selles mõttes on mul paljudest oma seisukohtadest üsna
ükskõik. iga seisukoht võib muutuda vastavalt taustsüsteemile. ma
aksepteerin seda, et seisukohad on expendable. kuid kõiges peab siiski olema
mingisugune selgus. ning selguse esimene aste ongi seisukoha kirja panek.
seisukoht ei tähenda ju ülimat tõde. see on vaid esimene samm tõele
lähenemisel. ülima tõeni ei jõua keegi meist mitte kunagi, sellega ei tasuks
endas illusioone tekitada. kuid seisukoha kirja panek on päris hea algus
õiges suunas.
kuri on karjas siis, kui tekivad need kivistunud seisukohad a'la "drugs are
bad, mkay" või et "jeesus andestab" või et "iga mees peaks sõjaväest läbi
käima, muidu ta polegi mees" jne jne jne. kuid need tekivad ainult
inimestes, kelles on plõks juba ära käinud :) seisukohad, mõtteavaldused,
peaksid olema alles mõtiskluse algus ja mitte lõpp.
huh. see nüüd läheb kohe mul blogina kirja :)
